näh näh näääh

Mitte ei saa aru kudas see jälle võimalik on, et hoolimata perspektiivikast uuest töökohast (appi ma kõlan nagu naiste trash-ajakiri) ja vaheajast, mis küll töiselt möödub aga siiski, tunnen ma end nagu viimane dirtbag, just seesmiselt. Nii palju on, millest tahaks lahti saada, emotsionaalsesse prügikasti heita, unustada ja edasi minna.
Vahest on nõme olla tundlik ja õrn. Siis peab seda jälle ülbe ja iseteadliku bitchimaskiga varjama, et teised jummala eest aru ei saaks kui sitalt sa end TEGELIKULT tunned. Kui üksi sa oled isegi kui teised on sinuga. Kui väga sa tahaksid lihtsalt suure pärna otsa puuonni ronida, kaasas vatitekk ja hea raamat. Ja sokulaad. Ja lihtsalt sealt alla vaadata maailma, keras oma sooja teki sees. Kõik oleks lähedal, vaatlemisulatuses. Aga ometi eemal.
Tahaks et oleks aega pühenduda Tõeliselt Tähtsale ja et oleks ka olemas too Tõeliselt Tähtis... Miks me kogu aeg kiirustame? Miks ma ise ka kiirustan ja kärsitult tegutsen?