Bittersweet cymphony...

See kirjutatakse ju nii? Cymphony? igastahes. Mida ma teile täna siis öelda tahtsingi, mu väiksed sõbrad. Vahest ehk seda et kui te kunagi juhtute (kindlasti juhtute ju, loogish) Kristiine keskusesse, ostke sealt alt keskelt KINDLASTI amaretto jäätist...mmm...Ma täna ostsin ja nii hea oli... Ja siis seda, et poistel mõnes mõttes nagu täiega veab: ma ammusest perekonnaõpetuse tunnist mäletan, et neil olevat tunded ja praktiline meel üksteisest lahus. Et kui näiteks naisterahvas kui tal mõni mure on, ei oska tavaliselt (ära hakage nuge teritama, punaste sukkadega feministid) ka muid praktilisi asju ajada... Mul endalgi on kogu maailm must säärastel juhtudel.
Aga mees. Isegi kui on no ütleme mõõnaperiood... Ta oskab sellele kuidagi palju ratsionaalsemalt läheneda... Enamus ajast. Ja seetõttu ma arvan nad põevad vähem kui meie... Veab tõprikutel...

Millest selline jutt, võib mõni mitte sama taibukas lugeja nüüd mõtlikult taguptsa sügades küsida? No vahest lihtsalt mõtled ju igasugu asju... uue lehma teooriaid jne välja. Et teatud asjad endale selgeks teha.