Kräpimast kräpim

Vahest on nii, et just siis, kui sa arvad, et enam hullemaks minna ei saa, ärkad sa hommikul üles ja näed õudusega et sul on ohatis huulel... Ja täpselt selline tunne tekib, et KOGU MAAILM on sinu vastu pööratud... Ja isegi kui sa mingil hetkel oled sellest kõigest üle ja tuled, täis imelisi emotsioone, ülikooli arvutiklassist kolmandalt korruselt alla esimesele, näed sa midagi, mis paneb sind õhku ahmima ja su aju nagu külmub hetkeks... Koolivenna surmakuulutus ja mälestusküünlad selle kõrval näiteks? Teada, et ta elas aastatel 1984-2004? Persse noh, ta oli ju ainult 20!!!
Öeldakse, et ennast liigselt ei tohiks avada... Aga minu verbaalne kõhulahtisus mõjub tavaliselt rahustavalt vähemalt mulle endale...Nii et kannatage ära...