Me Unplugged

Nii. Siin on mu mõtted. Autoriseerimata... Toimetamata...Unplugged...Ise teate KUI rahule te jääte. Te ju ei pidanud siia lingile vajutama;)

Monday, January 16, 2017

2017 - ikka veel kodutute kohas ja ikka veel ARMASTAN SEDA!

No tere! Iga kord kui mul suur blogi kirjutamise tuhin peale tuleb, mõtlen ja luban ma endale et edaspidi teen seda palju tihemini...noh ja siis aasta hiljem tuleb jälle see uuesti meelde:) Palju pole eelmisest sissekandest muutunud. Tőől pikendati mu tähtajalist lepingut kuni 2017 Juulini nii et kohe terve aasta! Olin väga närvis enne kui boss mulle sellest teada andis suvel nii et võite ainult ette kujutada KUI rõõmsaks mind see uudis tegi! See on tõest esimene tőőkoht mida ma armastanud olen! Ja mis mind pole stressi viinud (ok ok võibolla üks või kaks kiiremat hetke) ega ära tüüdanud! Kõik, alates kolleegidest ja lõpetades palgaga ja muidugi see fakt et tegeled millegagi, mis aitab neid kel seda vaja on- see kõik teeb sellest tööst parima! Kahjuks aga käivad hetkel siin ringi jutud, et kodutute majutuse rahastamist võetakse vähemaks Shoti valitsuse poolt, mistõttu vist kavatsetakse üks või kaks nendest hostelitest selle aasta jooksul sulgeda...Ning minule isiklikult tähendab see seda, et mu lepingut ei pruugita pikendada... Vähemalt on Aberdeeni linnavalitsuse heaks töötamisel olnud see boonus, et ma olen nüüd palju teadlikum muudest kodutute- ja sarnastest valdkondadest ning ehk leian midagi muud huvitavat, mida teha! Ja üks on kindel - äriturismi juurde ei lähe ma kohe KINDLALT tagasi! Eraeluliselt on vahepeal juhtunud selline kurb seik et Pauli 80-aastane isa Norrie kahjuks lahkus meie hulgast Novembri viimasel päeval...Motoneuroni haigus andis talle küll kuni 18 kuud kui see tuvastati Septembri lõpus, aga elu juhtis ja Jumal otsustas teisiti. Olgu muld talle kerge.... Seetõttu on viimased paar kuud veidi teistmoodi olnud...Olen Pauliga tihti Pitmeddenis tema ema Pami juures - hetkelgi istun siin sohval nende nummi yorkshie terjeri Archie kõrval. Lein on pikaajaline ja eriskummaline asi aga loodan et meil kõigil tuleb palju positiivsem aasta kui seda oli aasta 2016....Paljud kuulsused ju ka lahkusid meie hulgast just eelmine aasta...Kui mitte mainida Brexit'it ja Trumpi presidentiks saamist (Jumal halasta meie peale!)....... Ulla on nüüd tööl Penumbra's - heategevuslik organisatsioon mis aitab vaimuhäiretega isikuid nende majutusprobleemidega. Lisaks töötab ta vahest ka minuga sarnaselt kodutute hostelites nädalavahetustel kuna see Penumbra töö on ainult Esmaspäevast Neljapäevani. Talle see töö seal Penumbras kah eriti ei istu ja palk on kah väike (kahju et ta pole siiani leidnud endale tööd mida armastab, see on päris suur asi kui ei pea tööle minekut kogu aeg põdema) nii et ta tasapisi vaatab neid kuulutusi. Pöidlad siis kõigil pihku et 2017 oleks talle kah super selles osas! Ja muude osade koha pealt küsige talt ise votnii!:) Reisidest nii palju, et meil eelmine aasta sai ikka päris mitmes kohas käidud, mille üle on mul NII hea meel! Veebruaris siis Eestis korraks (ema ja Anne sünnipäeva tähistamine oli ainuke sündmus millest ma oma kohutava gripi tõttu sain osa võtta kahjuks), Aprillis ema ja Pauli ja Ullaga pikal nädalavahetusel Dublinis, suvel Leedus oma sõbranna pulmas ja ka emaga Balti riikide autoreisul , Septembris käisin Taanis oma Silkeborgi Rahvakooli 10 aasta kokkutulekul (APPI! 10 AASTAT?KUIDAS??) ja aasta lõpetas tore reis Gran Canaria saarele koos ema ja Ullaga, kus võtsime vastu ka jõulud! Nii tore et me oleme saanud emaga reisida- 2017 toob kah nii mõnegi reisi endaga aga seekord vist siiski ainult Shotimaal ja Inglismaal...Aga ei me ette tea.....;) Lõpetuseks ütleks veel ainult seda, et see aasta kavatsen ma tegeleda spordiga, olla positiivsem ja võtta elult mis võtta annab kuna see on liiga lühike nagu me kõik teame.... Olge tublid!:) xxxxx

Sunday, March 27, 2016

Aasta 2016...uued tuuled

Nonii nonii noniii! Eelmisest sissekandest on poolteist aastat pea möödunud! Enam ei teeni ma leiba Fcm-is vaid olen juba Septembrist alates Aberdeeni kodutute hostelites (neid on kolm) raha teeninud, Jaanuarist alates tähtajalise lepinguga. Parim otsus mida ma olen teinud- minna eelmise aasta ühel Aprillikuu õhtul adminni töökuulutuse peale intervjuule. See adminni-töö osutuski kodutute hostelites töötamiseks. Noh eks administratiivset poolt on seal kah aga põhiliselt on tegu siiski millegi palju enamaga ja paremaga. Ükski päev pole eelmisega täpipealt samasugune ja vahest võib päris karmiks kätte minna näiteks kui keegi on sul heroiini üledoosiga kontaktivõimetu ja näost sinine või on tekkinud kaklus kahe residendi vahel aga kôikidel juhtudel on mulle korduvalt soovitatud järgida põhimõtet: "ära sea ennast ohtu ja kutsu kohe kui vaja kas siis kiirabi või politsei. Lukusta end kontorisse ja rahu ainult rahu!". Kohe esimesest päevast peale meeldis mulle see töö ja meeldib veel praegugi 6-7 kuud hiljem. Erinevalt eelnenud kahest äriturismi konsultandi ametist ei ole mul MITTE KORDAGI olnud depressioon päev enne tööpäeva ja kuigi tunnid on pikad- 10,5 tundi päevastel vahetustel ja 11,5 tundi öövahetustel, ei pea kogu oma vahetuse saba taga ajama vaid on piisavalt hingetõmbe hetki! Neid hingetõmbehetki on tegelikult palju rohkem kui kriitilisi ja kiiret mõtlemist vajavaid. Nii loodan et sellest tähtajalisest lepingust saab põhileping varsti....Hoidkem pöialt! Muidu on kodus kõik vanamoodi- Pauli ja Ullaga igal vabal hetkel kusagile lähemale ka kaugemale rändamine (ka ema on saanud meiega rännata mis on hiiigla lahe- käisid nad ju meil Annega külas eelmise aasta Märtsis ja samuti oleme me emaga väisanud Londonit ja Korfut!). Samuti veedame me vaba aega Titaaniga (meie tuhkur) ja Archie'ga (Pauli vanemate yorkie) mängides..Ja Kimi, Austini ja Mozoga (Ulla poiss hihihihiihiii) tśillides. Varsti on ees pikk nädalavahetus emaga Dublinis ja ilmad siin Aberdeeniski on pikemad ja ehk soojemad. Põhiline muutus mis on toimunud minu eelmisest sissekandest alates on see et Fcm'ist ja stressist sai mul eelmine August lõplikult villand, nii et ma pidin lausa kahenädalase stressipuhkuse võtma. Seejärel ütlesin ma oma koha üles ja kuna Aprillis sellest adminni-intervjuust sain edukalt edasi siis kohe Septembrist algaski minu "karjäär" kodutute valdkonnas. Alguses läbi agentuuri haigusepäevade ja puhkuste abina ja nüüd siis tähtajalise lepinguga kuni 31-nda Juulini. Ehk siis- suurim muutus mis on toimunud on SEE, et ma olen PALJU positiivsem inimene ja ei pea stressirohke töö tulemusena enam oma vabu päevi kulutama juba ette muretsemise peale. See on siiski NII SUUR ASI kui sulle MEELDIB töö, mida teed. Ning sellest saavad kasu ka su ümber olevad inimesed. Näiteks mainib Paul vahest kui palju vähem ma mossitan või näägutan. Sest peale pikka tööpäeva siiski väga vaenulikus õhkkonnas töötamist olin ma tõesti nagu Godzilla. Umbes nii et "Põgene! Laura on kodus!" See pole ju kellegi elu! Loodan et Teiegi leiate või olete leidnud selle valdkonna, mis just Teile individuaalselt huvi pakub. Edu!

Monday, November 17, 2014

Uus töö uued peavalud

Olen nüüd juba pea kolm kuud Fcm'is töödanud, kuidas aeg küll lendab! Iga algus on raske nagu öeldakse aga no nii kurnavat ja ebasõbralikku algust pole mul küll veel kunagi üheski töökohas olnud... Mind küll hoiatati et Munros'iga võrreldes on FCm veelgi kiirem ärireiside agentuur aga ma ei tahtnud enne alustamist ära ehmuda... Pealegi ma mõtlesin- kui seal on samuti liigne stress ja närvirakkude kadu siis ma olen vähemalt kahes erinevas organisatsioonis kätt proovinud ning saan joone alla tõmmata kogu loole et järelikult pole ärireiside korraldamine minu rida lihtsalt. Meie rühm koosneb minust ja veel neljast inimesest. Kõik arvatavasti muidu toredad inimesed aga minu kui uue töötaja vastu on nad siiani pisut külmad....Keegi kohe algusest peale minu elu ja päritolu vastu erilist huvi ei tundnud ja kuna tööd on kogu aeg kõrvuni siis pole kellelgi tahtmist lobiseda..Minu kõrval istuv Matt küll lobiseb aga ega siis mitte minuga, ta pole eriti minu masti inimene nagunii, otsekohene (et mitte öelda ebaviisakas ) ja käre.. Rühmajuht ja tema abi on mõlemad normull aga samuti eriti ei jutle minuga ja neil on ka palju tööd.. Ja jääbki üle Yewande, Ghanast pärit ning iga kuu erinevat soengut kandev proua. Tema on ainuke sõbralikum inimene, isegi vahest küsib kuidas mu nädalavahetus oli! Tema aga ei istu mu lähedal ning on vaikse jutuga nii et ma tihti ei kuule mis ta ütlebki:-) Koormusega on ka omad probleemid, liiiiiiiiiiga palju tahtmisi on kõigil klientidel ning sellele lisaks on ka paberimajandust palju. Munros'is ju polnud paberimajandust, selleks oli eraldi osakond.. Hetkel on jõuluaja lähenemisega seoses pisut vaiksem nii et hinge saab isegi tõmmata, muidugi kogu tiim kohal on ikka - üksteise võidu siin muudkui puhkavad. Oi kuidas ma ootan Jõule ja aastavahetust! Me ju Ullaga veedame nood mõlemad kodus!!!:) :) Plaanis on teater ja Haapsalus-käik ja üleüldine prjaaazdnik! Ja mis kõige tähtsam- puhkus.... Kui ikka 42,5 tundi muudkui töötad ja iga hommik enne seitset üles pead ärkama siis ei piisa nirust nädalavahetusest et välja puhata ning patareisid laadida. Patareid on Pühapäeva hommikuks vaid pooltäis.... Kuna ma arvutiklahve kaldun klõbistama nagu dinosaurus keha kõngus siis on mu parem õlg pidevalt valus.. Olen füsioterapeudilt saanud harjutused ning käin kord kuus massashis aga õlg on siiski pidevalt pinges. See sissekanne pole mõeldud vingumiseks ja lugejatele haletsemiseks vaid endale tulevikus meeldetuletuseks, et olen hakkama saanud. Kuigi õhkkond tööl ei pruugi olla soe ning koormus on enam kui suur, ma saan hakkama. Võtan üks päev korraga, ei võta tööd koju kaasa, plaanin vahvaid üritusi (hetkel näiteks ema ja Anne märtsikuist siiatulekut) ning proovin olla positiivne. Emaga skaipimine aitab positiivsust sisendada ning üleüldse prioriteet ei ole ju töö vaid siiski suurem pilt. Kõik on enda mõtlemises kinni- kui oled mossis siis läheb ka päev sitalt, eks?:) Olge siis kõik muhedad!!!

Saturday, August 30, 2014

Tere taas! :)

No tere taas! Kui irooniline et eelmine sissekanne oli pea tapselt aasta aega tagasi kus ma ju selge sonaga lubasin tihedamini kirjutada. Kirjutamine on vaga teraapiline - voib olla ongi loogiline et selle aasta sees on mu parem olg ikka kohe vaga krambis olnud toomurede ja stressi tottu. Ehk kui ma kirjutanud oleksin, poleks seda probleemi nii palju olnud. Tookoht Munros Travel' is on nuudseks muutunud tookohaks FCM Travel Solutionis - kus alustan sel esmaspaeval - siinkohal paluks koigil poidlad pihus hoida et see ametikoht (voi noh, sama amet aga uus koht) oleks paremini organiseeritud ja majandatud kui eelmine. Kohe uldse ei soovi veel kaht aastat oma elust veeta postil, mil bossid sind ei vaartusta ja koorem liiga suur on eeslikarja jaoks. Aga see selleks. Muid uudiseid nii palju, et kulastasime just kodumaad - olime kaks nadalat ja saime isegi natuke puhata ja mangida muude asjade korval. Seekordne puhkus oli veidi teistmoodi- pidime kahjuks huvasti jatma oma kalli kutsa Sniffiga - veelkord taname teda nende 18 aasta eest...Ei taha vaga kurvaks katte ara minna nii et enne teemamuutust utlen ara kui hea et ta meid ikka ara ootas ning kui hea et ema ei pidanud tema minemasaatmisega uksi tegelema...Sniff lahkus muside ja kallide saatel,olles umbritsetud oma pereliikmetega, kes teda armastavad - mida saab hing enam ihata, eksole?
Seekordne puhkus sisaldas ka palju remontimist - tegime minu toa seinad, poranda ja lae ule, Ulla tuba sai taitsa uue poranda kohe ja uldse fengshuitasime seal ikka vaga vaga palju - vaene Paul pidi pidevalt jalust ara kobima kolme fuuria varvipinstlite ja moodulintide eest, tolmupilv ule pea holjumas nagu mingisugune mustiline aura :)
Saime ka paaris uues kohas ara kaia - me ikka uritame igal suvel kui pikemalt kodus oleme midagi ka uut naha. Et enne kai Nuustakul ara kui Pariisis voi midagi taolist. Seekord siis Paides - vallitornis, samuti Parnus ning koguni Ida-Eestis oma sobrannal kulas Saka kulas. Eriti meeleolukas oli ka Tallinna Loomaaias kaik - eriti uks turris ahvionu kes meie peale kisas ja siis selja pooras - pildi panin ka. Kaisime ka mitmel suvekonsterdil - nagu kohustuslikuks on isegi saanud Tatte ja Dago ikka ule naha- nagu laheksid vana hea sobra konsterdile. Tegelikult Tatte konstert oligi selline piknik pigem seal Reiu joe aares - ta katles peaaegu koiki kattpidi ja tegi pilte - ka mina sain tema albumile autogrammi!
Eesti on ikka nii kohutavalt ilus ja toredaid kohti ja kultuurseid ehitisi (Dago konsterti kuulasime me Noblessneri Valukojas naiteks) jatkub igaks juhtumiks. Ja iga suvi on neid justkui parast seenevihma seeni uksjagu juurde siginenud. Ka nii moningaidki sugulasi sai kulastatud - Aet ja Maku (kas kui inimene on ulikoolis ei tohi teda Makuks kutsuda? Ma siiski kutsun hahhahaha) laaberdasid meiega enam vahem kohe peale maandumist kiluvoileiba suues, kaisime ka Mummi uut korterit Haapsalus kaemas ning astusime labi ka Anne elamisest. Ehk kohtab rohkemaid joulude ajal kui rohkem aega!
Tagasi Aberdeenis maandusime me minu meelest nii ruttu jalle nagu poleks seda puhkust olnudki - nii laheb see vist alati. . . Vahemalt oli mul seoses tookoha vahetumisega veel uks nadal vaba (mitte et ma seda just targalt oleks kasutanud) - mis peamiselt on moodunud delfiine jalitades. Delfiine, te kusite? Jah, sest just neid kujusid on Aberdeenis kokku 50 - suur projekt mille loppedes (eile) muuakse nad koik parima pakkumisega maha. Et siis rikaste tagaaedadest voib neid edaspidigi leida. Koik tulud lahevad heategevusele nii et vaga armas projekt minu arust. KA mina koos Pauli, Ulla ja mone teise sobraga sain kaidud kohtades kuhu muidu poleks mahti ja pohjust sattuda nii et jah VAGA lahe ikka. Panin paar piti ka - et naeksite ja ideest aru saaksite:)
Muud hetkel polegi- esmaspaeval kui koigil oppuritel hakkab kool hakkab mul ka uus peatukk uues kohas, Ulla otsib tood, Paul mangib arvutimange ja igatseb kohukesi taga ja Lehm (hamster) magab. Nagu alati. Ta magab nii palju. Nii palju. Selleks korraks koik- ma seekord TOESTI uritan rohkem tihedamini kirjutada:) Sauplau!

Saturday, August 31, 2013

mõte


Heia, lugesin just oma vanu postitusi, maan ma ju alustasin 2004 aastal! Ja kirjutasin luhidalt kuid tihedamini kui naiteks sel aastal olen kirjutanud....viimasel ajal on blogitamine olnud pigem sugulastele oma Eesti reiside ulevaate andmine ja mitte niivord oma hetkeemotsioonide edasramine kahjuks....... Teen siinkohal endale ulesandeks seda viga parandada ja ehk saavad mu tulevased sissekanded olema lühemad kuid sagedasemad... Postitaksin siinkohal ka uhe vana hea pildi, no et oleks mida vaadata:-)

Sunday, April 21, 2013

Suur Reis Shoti Laanerannikule '13!

Appikene - kas ma pole toesti Septembrist saadik midagi kirjutanud??? Appike:) Eks siis pean ruttu kaotatud aja tagasi tegema:) Kaisime Jaanuaris kodus - issake kas ma sellest ka kokkuvotet ei kirjutanud? Hakkan vanaks jaama siin 28-aastaselt:) Aga noh, pohijoontes suuri muudatusi ei ole - too on sama (Munros Arireisid), Ulla tootab ikka veel Laura Ashleys ning ikka veel vihkab seda kohta kogu sudamest, Paul on ka ikka veel samas naftakompaniis (olikompanii kolab veidralt kuigi see oleks otsetolkes oigem) ja teenib meist kolmest mitu korda koige rohkem(sugar daddy hahahahhahahahahhaha ei ei). Ja kui Ullal oppimise korvalt aega ule jaab (ei jaa sest ta KOGU AEG TUUBIB SELLE RANGE KOLLEDSHI JAOKS MUL KULL NII RANGE POLNUD VAESEKENE!) siis kaime trennis ja jousaalis ja - nagu tana - ujumas:) Aga pohiliselt tahtsin ma paari sonaga raakida meie Shoti reisist just eelmisel nadalavahetusel:) Mitu aastat me siin oleme elanud ja pole veel Laanerannikul kainud? 3? See kull hea pole! Aga jah, hoolimata autolaenutuse vaiksest tokkest saime me neljakesi (Marija - meie Lati sobranna) Pauli autoga lopuks teele asutud ja NII HEA et me seda tegime sest LAANERANNIK ON VAPUSTAVALT JA MEELIULENDAVALT KAUNIS!!!:) Kaisime Invernessist labi ja siis Isle of Skye saarele, Fort Williami magede vahele (nagime ka Ben Nevise ara) ja siis Stirlini ja Falkirki Ratta kaudu tagasi Aberdeeni. Ilus kolmepaevane autoretk ilusate vaadete ja footbagi mangimisega. Oobisime odavates hotellides ja soime kodust kaasa voetud voileibu aga see just oligi asja volu! Ma rohkem ei hakkagi lobisema, lasen fotodel enda eest raakida! Laura:)