Koroona 2020

No mida mida...Ma vist olen liiga vanaks jäänud blogi täitmiseks, sest kipun unustama ja ega selle põiepidamatusega ole ka nagu ta on. No mis ma oskan kosta, kirjutasin eelmises sissekandes oma Foyer töö kohta ja ka Ulla Penumbra tööst. Seal pole midagi muutunud aga seoses 7 nädalat tagasi alanud "koduarestiga" on päris palju muutunud KUIDAS me seda tööd teeme. Mina olen need seitse nädalat veetnud kodus elutoa laua taga nö "kodukontoris". Noored on ju tehnoloogia alal osavamad kui vanad inimesed, seega saavad nad üldjoontes väga hästi hakkama netipõhisel suhtlemisel. Kui aga videokõnelused osutuvad siiski liiga suureks katsumuseks ja on ju ka tagasihoidlikke noori, kes lihtsalt ei soovi oma nägu niimoodi näidata, saab ka tavaliste telefonikõnedega asja ära ajada. Meile on südamele pandud mitte liigselt koolitööd taga ajada vaid lihtsalt kontrollida kas neil on kõik korras ja proovida kuidagi tunnetada, kuidas nende vaimne tervis ja üldine meeleolu on. Niisiis Pythagorase teoreem jätta kõrvale ja pigem mängida neti teel trips-traps-trulli või teha viktoriine. Mina ei vingu, sest mul on töö, mis on hoolimata koroonast siiski olemas ja saan seda kodus teha. Ulla peab tööl kohal käima. Tema töötab ju pisikeses majutusüksuses ja ega nad saa neid inimesi, kes sinna sotsiaaltöö poolt pea alaliselt elama on suunatud ju üksi jätta. Eriti kui nende vaimne tervis on sant. Siiski tohib ta paaril vahetusel nädalast kodus veebitreeninguga tegeleda. Pauli tööl toimub üldse igavene tohuvabohu. Ta pidi furlough´le minema terveks maikuuks aga see kestis tervelt 5 minutit. Siis juhtus tema kolleegiga kurb asi (isa suri mitte koroonast tingitud haiguse tagajärjel) ja nüüd on ta tööl ja isegi oma nädalast puhkust ei saa võtta. Üks asi on muidugi selle juures hea - tema töö on loodetavasti vähem ohus. Jah, nad koondavad üle 40 % inimestest ka veel maikuu jooksul! Niisiis ta on stressis, ületöötanud ja murelik. Cool vibes. Mina olen rahulikum tema töö osas. Ta on mustertöötaja ja teeb alati rohkem kui vaja, nii et kui nad ka otsustavad tema koondamise kasuks, saab ta ruttu uue töö, ma olen selles täitsa kindel. Minu enda vaimne seisund on vahelduva eduga natuke kõikuv, mis on ka arusaadav. Mul pole absoluutselt mingisugust probleemi kodus tööd teha, tegelikult mulle isegi meeldib see. Ja kuna ma olen natuke eraklik (päriselt!), on mul hea meel, et saan rahulikult oma asja ajada. Sõprade ja emaga saab Skype´i ja Zoom´i vahendusel väga edukalt lobiseda ning kord päevas lubatud jalutuskäikude ajal tutvume oma kodulinna Elloniga. Isegi toitu saab otse koju tellida kohalikest restoranidest! Telekas on alati mida vaadata ja raamatuid on virnadeviisi. Samuti on mul nüüd ka aega klaverit harjutada ja oma raamatut kirjutada! Ainuke asi, mida ma väga igatsen, on reisimine. Seda siis nii siin lähistel kui ka kaugemal. Järgmine nädal pidime me lendama Zante´sse, Kreekasse ja veetma aega sõpradega basseini ääres kokteile limpsides ja kõiksugu veespordiga tegeledes. Selle asemel kavatsen ma oma raamatut kirjutada. Iga asi on millekski hea. Aga tulgu rutem vaktsiin ja lõdvenegu meetmed. Inimesed on ju karjaloomad ja harjunud liikumisvabadusega. Selleks korraks siis sellised jutud.